Tulemas:

{ds1::pvm}
{ds1::otsikko}

Vanamemmede elufilosoofia

Pirjo Laakso

Vanamemmed ei taha olla ”keegi teine kuskil mujal”. Nad ei taha vahetada praegust hetke ei nooruse ega isegi uue elu vastu mitte. Vanamemmed naudivad sõprust ja koosolemist. Kogemused on toonud nad tänasesse päeva ja mineviku valusatele õppetundidele on leitud seletus. Ilma ööta pole päeva, ja ega pidev päev õnnelikuks ei teekski. Elu on hinnaline just sellepärast, et see ükskord lõpeb.

Praegune vanus on vanamemmede meelest täpselt sobiv. Täiskasvanuks olemise kitsad normid ja reeglid on kõrvale heidetud - nüüd võib jälle laps olla. Keegi ei tea, mitu sõpruse aastat, päeva või sekundit on alles jäänud, aga just praegu on kõik hästi ja sellest piisab.

Vanamemmede meelest muutub elu seda raskemaks, mida rohkem tema pärast vaeva näha. Vanamemmed ei jookse peaga vastu seina. Kõigele antakse aega, sest vägisi ei sünni elus midagi säravat. Vanamemmed ei tee kunagi midagi sellepärast, et nii on alati tehtud. Võib juhtuda, et sel suvel istuvad nad ainult pargipingil ja söövad suhkruvatti.

Elu vanamemmede aias on lihtne. Neil pole raha ega võimu, kuid neil on aega lihtsalt olla. Vanamemmede meelest on tõeline rikkus ainult see, mis muudab maailma paremaks. Vanamemmed on rikkad, sest nad teavad, kui palju on piisavalt. Ja kui rikkus pole materiaalne, raatsitakse seda ka teistele jagada.
Vanamemmed väldivad kella ja ka kõiki teisi numbreid, mis püüavad elu mõõta. Nad ei taha mõelda oma vanuse ega vereproovi peale. Neil pole aega säästvaid kodumasinaid ja nad ei söö kiirtoitu. Nende meelest on pidev aja kokkuhoidmine viinud selleni, et kellelgi pole aega ei enda ega oma lähedaste jaoks. Selle aja, mis teistel läheb aja säästmise peale, kasutavad nad elamiseks.

Väga harva juhtub, et vanamemmed on samal arvamusel ja kangekaelsus pole neile sugugi tundmatu. Kaks arvamust on siiski parem kui üks: siis on, millest valida. Ja üks pluss üks on kaks ainult siis, kui mõlemad saavad oma arvamuse juurde jääda. Mis kasu oleks teineteise tiibade kärpimisest?
Sõbrad on samal lainepikkusel – nad kuulavad ja julgustavad teineteist. Elu nõuab mõnikord vaba langemist ja usku endasse. Elu nõuab ka endale truuks jäämist. Kui sulgeda kõrvad oma soovidele, võib küll elus kaugele jõuda, kuid endale võõraks jääda.

Sõprus on inimmeeltega haaratav maailm, mis on seotud teiste, suuremate maailmadega. Vanamemmed liiguvad kõrvuti – kord teineteisele lähemal, kord kaugemal – just sellistena nagu nad on. Teise kaudu võib peegeldada ka seda, mida ei julge endas näha. Sõprus on hinnalisem kui maine varandus: see on teise mõistmine ja endaga leppimine.

Vanamemmede aias on maha raiutud oma aja ära elanud eelarvamuste, keeldude, käskude ja ideaalide ahistav võsa. Selle alt on välja tulnud elu meeletu rikkus ja võimalused. Elu on joovastav.

Vanamemmed vastutavad ise oma tegude eest. Pole mõtet süüdistada kedagi teist, kui salv on tühi, pidu ei õnnestu või inimsuhted purunevad. Vastutus iseenda eest on nii suur eelisõigus, et seda ei tasu isegi laiskuse pärast ära anda.

Vanamemmed on lahendanud filosoofe igavesti vaevanud küsimuse: elu mõte on elamises.
Vanamemmede tulevik on täiesti lahtine. Nad ei taha osta turvalisust, kuigi seda vägisi pakutakse. Nad ei lähe reklaami ohvriks, kuigi see sokutab neile erakordset õnne. Nad teavad, et nad on õigel ajal õiges kohas ja teevad oma valikud ise.

Tuleb kõvasti uskuda sellesse, et kõik läheb hästi, et elul on alati midagi head varuks, isegi kui vahepeal veidi lõdvemalt võtta. Peab julgema teha ka neid asju, mida ei saa ette ennustada. Nii püsib tee rõõmsatele üllatustele valla. Vanamemmede elus on kaks päeva, mille pärast pole vaja muret tunda – eilne ja homne.

***

Inge Löök „Vahvad vanamemmed”
Näitus Tartu Pildikoridoris
3.9.- 30.10.2008