Aksella Luts (s. Kapsta)

10.10.1905 - 08.01.2005

Vt. andmebaas TLÜAR väliseesti isikud

Aksella Luts maeti Brasiilias 1.12.2005

Hüvasti, imeline Aksella! 

Postimees 11.01.2005

Aksella Hildegard Luts 10.10.1905 – 8.01.2005 

Aksella Hildegard Luts oli viimane särav täht eesti rahvusliku filmikunsti rajajate lahkumissümfoonias. Tema peaaegu sada aastat põlenud eluküünal kustus Läänemerel möllanud tormiööl Pärnus. 

Meie esimene filmidiiva sündis 1905. aastal Moskvas. Vaevalt täiskasvanuks saanud, abiellus ta oma esimese noorpõlvearmastuse, äsja Vabadussõjast naasnud Theodor Lutsuga (Oskar Lutsu vennaga). Kahekesi koos asutasid noored Tartus tantsustuudio. Neile kahele oli ka määratud luua esimene täispikk eesti mängufilm «Noored kotkad» (1926). 

Too Vabadussõja-teemaline ekraanidraama oli sedavõrd haarav, et film osteti näitamiseks nii Skandinaavia kui Saksamaa kinodesse. Kas edu põhjuseks oli Aksella Lutsu käega kirja pandud stsenaarium ja noore staari kütkestav mäng filmi finaalis või hoopis püssirohulõhnaliste ratsarügementide kaasalöömine, seda koltunud ajalehtedest ei leia. 

Kindlasti oli filmi energeetiliseks jõuks autorite sügav armastus oma kodumaa vastu. Sünnimaa ilu hindasid nad ka 1931. aastal valminud vaatefilmis «Kas tunned maad?» ning perfektses kultuurantropoloogilises dokumentaalis «Ruhnu». Viimane neist on unikaalse Ruhnu pulmakombestiku ainsaks jäädvustuseks filmilindil. 

Koostöös soomlastega valmis 1931. aastal eesti esimene heli- ja tantsufilm «Päikese lapsed». See teos tuli nii hea, et tagas loomingulisele paarile töö tosinaks järgnevaks aastaks Helsingis. Teise maailmasõja lõpu eel otsustasid Lutsud poliitiliselt ebakindlast Soomest lahkuda ning siirdusid üle Rootsi Brasiiliasse. Siin leidis Theodor Luts kohe tööd mängufilmi operaatorina. Aksellaga koos tegid nad ka mitmeid dokumentaal- ja reklaamfilme. 1980. aastal lõppes Theodor Lutsu maine teekond ning ta puhkab suure tumeda marmorplaadi all Sao Lorenco mägedes. 

Tänu Eesti Kultuurkapitalile õnnestus Aksella Lutsul pöörduda tagasi Eestisse ja veeta lesepõlve viimased kümmekond aastat Pärnus, kus ta hoolimata kõrgest east osales aktiivselt Pärnu filmifestivali korraldamisel ning õpetas noortele erinevate rahvaste keeli. 

Eesti filmikunsti Grand Old Lady võis vabalt filosofeerida ja nalja visata nii soome, saksa, vene, inglise kui portugali keeles. Aksella Lutsu isamaalised kõned näituste avamisel, intervjuud raadiole ja televisioonile särasid oma lihtsuse ja selgusega. 

Nüüd on käes aeg, mil Aksella Lutsu põrm asub teele tema armastatud abikaasa kõrvale filmilooja teisel kodumaal Brasiilias. Eesti Kinoliidu auliikme Aksella Hildegard Lutsu ärasaatmine viimsele pikale teekonnale algab Pärnu Uue Kunsti muuseumist reedel, 14. jaanuaril kell 14. 

Valgus, mida Aksella Luts oma helge ja läbini eestimeelse vaimuga kiirgas, jääb meile paistma paljudeks aastateks. 

Armastatud filmilooja kolleegid, sõbrad, austajad

ETV: "Suri Eesti filmilegend Aksella Luts

8. jaanuaril suri Eesti vanim filmilooja, eesti mängufilmi traditsiooni rajaja ja Eesti Kinoliidu auliige Aksella Hildegard Luts, kes saanuks täna 100-aastaseks. Eesti esimene filmidiiva sündis 1905. aastal Moskvas. Vaevalt täiskasvanuks saanud abiellus ta just Vabadussõjast naasnud Theodor Lutsuga. Koos lõid nad esimese eesti täispika mängufilmi “Noored kotkad” (1926). Koostöös soomlastega valmis 1931. aastal Eesti esimene heli- ja tantsufilm “Päikese lapsed”. Teise maailmasõja lõpu eel lahkusid Lutsud Soomest ning siirdusid üle Rootsi Brasiiliassse. Siin leidis Theodor Luts kohe tööd mängufilmi operaatorina. Aksellaga koos tegid nad ka mitmeid dokumentaal- ja reklaamfilme. Tänu Eesti Kultuurkapitalile õnnestus Aksella Lutsul pöörduda tagasi Eestisse ja veeta lesepõlve viimased kümmekond aastat Pärnus, kus ta osales aktiivselt Pärnu filmifestivali korraldamisel ning õpetas noortele erinevate rahvaste keeli. Aksella Lutsu ärasaatmine algab Pärnu Uue Kunsti muuseumist 14. jaanuaril kell 14. Tema põrm saadetakse abikaasa kõrvale Brasiiliasse, teatas Mark Soosaar."

Pärnus 14.01.2005:

Aksella enda valitud Matuse Laule:

134

Kalla, kallis Isa käsi, rahu minu südame. Anna, et Su laps ei väsi palvetamast iialgi. Õnnista mind elu vaevas, hoia kõige kurja eest. Olgu ikka lahti taevas, kus näen Isa vaimus tõest. 

Luba mind Su ligi tulla, armas taeva Kuningas, et Su Poja risti alla elukoormat panna saaks. Sääl on lepitust, on õnne, sääl jääb süda rahule. Ei sääl enam vaeva tunne, kes on leidnud elutee.

Saagu mulle lepitajaks, Lunastaja, Sinu rist, minu valu vaigistajaks, Sinu käsi, Jeesus Krist. Kas ma väsin õhtu hilja, murdun päise päeva aal - surres maitsen eluvilja Lunastaja risti aal.

118

Ja kui siit muremaalt kutsud Sa mind Koju, kas igavest leian ma Sind, taevasse elama lauluga . Jumal, Sull' ligemal' ihkab mu vaim!

"Unustatud rezhissöör, tundmatu film

JUKKA RISLAKKI, «Helsingin Sanomat», 1996-1997

Ohvitser ja härrasmees Theodor Luts tegi filmimehena karjääri Eestis, Soomes, Rootsis ja Brasiilias. Salapärane Luts põgenes Soomest 53 aasta eest, sestpeale pole ka tema filme seal näidatud.

Operaator-lavastaja Theodor Luts (1896 - 1980) oli eesti rahvakirjaniku Oskar Lutsu noorem vend.

Theodor Luts õppis Peterburis, Tartus, Berliinis ja Pariisis. Vabadussõja tegi ta kaasa Kuperjanovi pataljonis.

Luts tutvus eesti päritolu tantsijanna Aksella Kapstaga, kes oli sündinud küll Moskvas, kuid väga eestimeelses ja aatelises perekonnas.

Peagi haaras noort abielupaari filmivaimustus. Õpetust said nad Pariisis vene emigrantidelt, kelle käest Theodor sai oma esimese kaamera.

Aastal 1926 valmis esimene eesti film «Noored kotkad», rahva üksmeelt rõhutav kirjeldus riigi iseseisvumisest. Stsenarist oli Theodor Luts, teist naispeaosalist kehastas Aksella.

Pärast seda filmis Luts komöödia, mis on kaotsi läinud, ja dokumentaalfilme.

Suomi-Filmi ja Lutsu koostöös valmis 1932. aastal eesti esimene helifilm «Päikese lapsed», kus naispeaosa mängis Miss Estonia.

Georg Malmsten kirjutas filmile muusika ja laulis ka laulu «Päikese lapsed». Laulust sai shlaager, film tõi aga kahjumit ja Soome kinodesse ei jõudnudki.

See-eest asus 1933.a. talvel Soome Theodor Luts. Aksella jäi Eestisse.

Risto Orko võttis Lutsu 1933.a. Suomi-Filmi pearezhissööriks, kuna tal oli «ärimehe vaist ja ohvitseri organiseerimisvõime». Kesk-Euroopast hangitud tehnikaga filmis Luts Suomi-Filmis 13 filmi.

T.J. Särkkä ja Yrjö Norta meelitasid Lutsu 1937.a. Soome Filmitööstuse teenistusse ja lasid tal teha isamaalisi filme.

Sõjafilmid ja spionaazh

Erkki Karu filmi «Meie poiss merel» (1933) võtete ajal Turus ei saanud Luts välismaalasena filmida laevastiku õppusi, vaid pidi piirduma stuudiotööga, meenutab Filmiarhiivi teadur Lauri Tykkyläinen. Hoolimata sellest nähti Lutsu koos kindralstaabi sidemehe fotograaf Vilho Pentikäineniga. See äratas tema suhtes kahtlusi - leitnant Pentikäinen osutus Nõukogude spiooniks ja põgenes 1933.a. sügisel itta.

1938.aastal kolis ka Aksella Soome ja nad alustasid taas kooselu.

Talvesõja puhkedes olid Lutsud parajasti ametireisil Itaalias. Nad naasid Soome 1940.aastal läbi sõdiva Euroopa ja said samal aastal kodakondsuse, soovitajaiks professorid Lauri Kettunen ja Lauri Posti.

Fenno-Filmi «Salajane relv»

1941.aastal tahtis Luts teha rindemiljööle ja -meeleoludele keskenduvat sõjafilmi, kuid Mannerheim ei vastanud sellekohasele palvele.

Luts ja insener Yrjö Norta asutasid 1942. aastal Fenno-Filmi OY, mille juhataja ja põhiomanik oli Luts. Ta otsustas varemkavandatud filmi tegevuse üle kanda kodurindele ja nii sündis Fenno esimene film, «Salajane relv», mis teemavalikult on Soome filmide seas ainulaadne.

Filmi lavastasid Luts ja Erkki Uotila. Aksella oli varjunime Antti Metsalo all üks stsenaristidest, teine oli Eero Pursi nime all kindralstaabi vastuluureleitnant Eero Brusila, kellega Lutsud olid tutvunud ühel kohviõhtul.

«Salajase relva» alguses saabub Soome naisagent Miss Smith, kes meenutas Pentikäise spionaazhirõnga Lätist pärit naisjuhti. Osatäitja, debütant Eija Karapää laulis filmis vene laulu «Kajakas», lööklaulu, mis sai uuesti populaarseks 50 aastat hiljem.

Kolme aasta jooksul tootis Fenno kuus täispikka filmi. Ajad olid rasked, kuid «Salajane relv» on tehniliselt hea film. Võteteks ei saadud autosid ega bensiini, kasutati käsikärusid ja vaguneid.

1942. aasta novembris heitis Nõukogude pommitaja Helsingisse kolm pommi. Üks purustas labori Lönnroti tänavas ja osa materjali tuli uuesti filmida.

Film esilinastus 1943.aasta 1.jaanuaril Oulus. Kutsutud külalistega filmiõhtut Helsingis austas oma kohalviibimisega president Risto Ryti, valitsus eesotsas peaministriga, hulk diplomaate ning kõrgeid politsei- ja sõjaväejuhte.

Kriitika oli üksmeelselt heasoovlik. «Helsingin Sanomates» kirjutas Paula Talaskivi, et on põhjust tegijaid siiralt õnnitleda: filmi «pole põhjust häbeneda, pigem vastupidi».

Veebruaris kärpis «Salajast relva» teist korda riiklik filmikontroll. Kokku jäeti välja 73 meetrit - umbes kolm minutit väidetavalt ebakõlbelisi lõike. Hiljem kärbiti filmist ka viiteid idanaabrile.

Tsenseeritud lõike tavaliselt ei säilitatud, kõnealused filmijupid on aga siiski jõudnud Filmiarhiivi. Säilinud materjalide põhjal püütakse seal «Salajast relva» näitamiskõlblikuks taastada. Pärast sõda ei ole seda kusagil näidatud, kopeeritud lõike sai vaadata vaid Turu filmifestivalil. Taastada aitab ka proua Luts.

Tsensuur ja must nimekiri

Fenno «Varjud Kannasel» (1943) valmis varsti pärast «Salajast relva». Stsenaristid olid jälle Pursi-Brunila ja Metsalo-Luts, ka lavastajad olid samad.

Taas kohtub vaataja üllatavate inimsaatustega, elab kaasa tagaajamistele ja röövimistele, kangelasteks on insenerid ja Soome vastuluurajad, keda aitab agar koolipoiss nagu «Salajases relvaski».

«Varjud Kannasel» pääses ekraanile kärbeteta, alles pärast sõda lõigati seda pisut ja näidati nime «Varjud» all - kaotatud Kannasele ei tohtinud viidata.

1944 valmis Fennol «Hiiliv oht», kolmas sama tüüpi film. Luts oli produtsent ja operaator, lavastas Yrjö Norta.

Keegi ei näi teadvat, kuidas ja millal sattusid Lutsu spioonifilmid musta nimekirja. Aksella Luts arvab, et kärpimiste ja esitamiskeeldude asju tuleks küsida Fenno uutelt juhtidelt.

Riikliku filmikontrolli endine juht Jerker Eriksson mäletab, et nägi «Varje Kannasel» kohe pärast esietendust 1943.a. Ta ei oska aga öelda, miks Lutsu filme pole enam näidatud. «Need ei kuulu tsensorite sõja lõpus koostatud keelatud filmide nimistusse. Võib-olla oodati - Fenno ise võis vabatahtlikult filmid riiulile jätta, peljates teema pärast tekkida võivaid ebameeldivusi.»

Poliitilistel põhjustel 1944.aastal ära keelatud filmid said vabaks alles 1980. aastatel.

«1955. aastal on filmitsensuuri korduskontroll «Salajase relva» vastuvõetavaks tunnistanud, «Varjud Kannasel» läbis korduskontrolli juba 1950.aastal uue nimega,» teab Eriksson.

Põgenemine üle lahe

Kui Jätkusõda 1944.aastal lõppes, läks Fennol hästi, korraga oli töös koguni kaks täispikka filmi. Ühel hommikul tuli aga usaldusväärselt inimeselt teade, et Lutsul oleks tervislikum kohe Soomest lahkuda.

Aksella Luts põgenes pikalt kaalumata. Eesti kalurid viisid ta pilgeni täis paadis Raumalt Rootsi «ilma kompassita, kaitseks vaid tähed ja Jumala abi».

Theodor viivitas oma karjäärist ja heale järjele jõudnud firmast loobumisega, kuid paari nädala pärast lahkus temagi. Fenno-filmi operaator äratati keset ööd ja tal tuli loovutada firma uus kallis Cinefon-kaamera: tulevikule mõtlev juhataja võttis selle seemneks kaasa.

Kas Luts tegi koostööd Soome ametivõimudega? «Ma tõesti ei tea,» vastab lesk, kinnitades aga, et Luts osales sõjavangide ülekuulamistel. Sõjaarhiivis Lutsu kohta mingeid andmeid pole.

Ühendriikide luureteenistuse andmed Lutsu kohta pärinevad 1944.aastast. Ohto Mannise andmeil koostati siis Soome ideoloogilise vallutamise plaani ja dokumentides on loetletud nii kõrvaldatavate kui agentideks sobivate soomlaste nimed. Luts on märgitud kui Soome salateenistusele lähedalseisev isik, kes teeb koostööd Saksa luurega:

Luts, Theodor - tõeline mädamuna, tuleb laulma panna... Reisib palju, hulk tuttavaid välismaal... Tuleks värvata... Infokanaliks Soome ja Saksa salateenistustes...

Brasiilia kaudu Eestisse

Erinevalt oma naisest ei õppinud Luts ära rootsi keelt. Varjunime all alustanud, sattus ta raskustesse, kui Rootsi filmiala-inimesed taipasid, et Soome kodanik Luts on sirutanud käe nende leivatüki järele.

Lutsud lahkusid Brasiiliasse. Riosse jõuti 1946.aasta jaaniööl. Luts alustas neljandat korda enda ülestöötamist ja filmis või lavastas nii täispikki kui lühifilme.

Pärast Lutsu surma hävitas abikaasa tema soovi kohaselt kogu ta arhiivi. Aksella Luts elas Brasiilias veel 16 aastat. Soome-Eesti filmigrupp käis temaga kohtumas. Kui vanaproua oli veendunud, et grupis pole KGB agente, õnnestus filmitegijail ahvatleda ta ka Eestisse tulema. Theodor Luts oli Nõukogude Eestis keelatud isik.

Alates möödunud aastast elab 91-aastane Aksella Luts Pärnus. Lennuväljal oli teda vastu võtmas Eesti kultuuriminister.

Lauri Tykkyläinen teeb Lutsudest dokumentaalfilmi töönimega «Päikese lapsed». Selles on lõik lese taaskohtumisest 1990. aastal Tartus majaga, kus Lutsud 60 aasta eest elasid. Siis paiknes keldris filmilabor, nüüd olid keldriaknad trellitatud ja uksesilt teavitas, et majas on Tartu KGB peakorter*." 

*Vanemuise 19 - Praegune Kirjanduse Maja, Soome Instituudi Tartu osakonna asukoht!

TYKKYLÄINEN, Lauri

THEODOR LUTS - tanssiva elokuvaaja

Lopputyö

Lopputyö on henkilökuva virolaissyntyisestä, vuonna 1933 suomalaistuneesta elokuvaajasta ja ohjaajasta Theodor Lutsista (1896 - 1980).

Elokuva Theodor Lutsista on henkilö- ja ajankuvan muotoon toteutettua elokuvamme histo- riankirjoitusta, jonka rooleissa, Lutsin ohella, ovat hänet muistavat ja hänen kanssaan työtä tehneet ihmiset (15 - 20), joista tärkeimpänä Theodor Lutsin leski Aksella Luts (s. 1905).

Muisti- ja ajankuvia tehostavat rikkaat filminäytteet Theodorin tekemistä elokuvista, historian merkittävistä käännekohdista ja Lutsin jäljiltä Virosta, Suomesta, Ruotsista ja Brasiliasta.

Elokuvan perusteemoja ovat määrätietoisuus ja peräänantamattomuus elämän vaikeissakin vaiheissa, intohimoinen ja lahjomaton omistautuminen valitulle ammatille ja sen vaatimuksille - rakkaus elokuvaan.

Filmimehe elu Eesti Vabariigis

Ajakirjandus kodumaisest apelsinikasvatusest

1927. aasta suvine «Postimees» kirjutab:

Oleme harjunud filmis nägema sisseveo kaupa, mis tuleb kes teab kui kaugelt teisest ilma otsast, näitab meile jumala võõrast suurlinna või kaljumäestikku ja tegelasi, kes saladuslikke keeltmurdvaid itaalia- või hispaaniakeelseid nimesid kannavad - ka siis, kui nad sakslased on. Ja kui meil ka omal juba mõni kodumaal küpsenud film on, siis oleme neist, tõtt tunnistada, ainult sellepärast vaimustust tunnud, et nad meie omad on, siis aga tagasi pöörama pidanud selle saladuslisest kaugusest tuleva sisseveo kauba juure ja harjuma hakanud mõttega, et film midagi apelsini sarnast on, mis meie kliimas küpseda ei taha.

Sarnases olukorras vaatad alguses veidi umbusklikult altkulmu, kui kuuled, et siinsamas Tartus kinolint valmimas on - ja isegi hea kinolint. Nii algab pikem kirjutis Theodor Lutsu «Noorte kotkaste» võtetelt.

Tartu Aia tänava «Hollywood»

Mõned kuud hiljem toob «Postimees» esileheküljel, nagu tollal tavaks, ära «Apollos» linastuma hakkava järjekordse võõrfilmi «Jeruusalemm» reklaami: filmi saadab suurendatud orkester eriti valitud muusikaga, kinovihkajad tulgu vaatama seda filmi ja nad ühinevad kinoarmastajate hulgaga. «Miks me ise oma filmi sisse ei usu?» küsib samas lehenumbris aga Theodor Luts otsesõnu. «Väga paljud isikud on filmist huvitatud, kuid kui tuleb jutt tema tegelikust valmistamisest Eestis, siis raputatakse skeptiliselt pead: meil ei ole kapitali, meil ei ole artiste, meil ei ole maastikku, ühesõnaga, meil pole midagi, et teha filmi.»

Noore energilise ja pealehakkaja mehena oli Theodor Luts otsustanud nö. härjal sarvist haarata ning ise filmitööle pühendunud. Võttepaviljoniks oli kohandatud Lutsu enda elamine Tartus Aia tänavas. Samas oli ka labor. «Läbi sünge võlvitud keldri, mis õudset vanglat meelde tuletab, jõuame laboratooriumi, kus filmi ilmutatakse. Punases valgustuses võib seal näha suuri happevanne, kus raamidele tõmmatud kinolint oma saladused välja andma peab,» jagab omaaegne leht sel puhul lugejaile selgitusi. Alkeemiahõnguline värvikas kirjeldus osutus mõnes mõttes paraku enam kui prohvetlikuks - oli ju tegu hilisemal nõukogude ajal kurikuulsaks saanud KGB-majaga Vanemuise 19.

«Parim tantsuõpetaja lõuna pool Tallinnat»

Võime niisiis järjekordselt tõdeda, et omaaegne filmielu polnud meil kaugeltki ainult Tallinnasse koondunud, vaid et Tartugi etendas siin olulist osa. Tartus on tegutsenud nii meie esimene filmitegija Johannes Pääsuke, edaspidi aga veel nii mõnigi teine filmimees. Aga see võiks olla omaette teema, meil on täna põhjust rääkida just Theodor Lutsust.

Theodor Luts sündis sada aastat tagasi 14. augustil 1896 Kuremaal Oskar Lutsu noorema vennana. Tema noorus möödus Palamusel. Tudengielu Tartus pidi pooleli jääma - oli alanud Vabadussõda. Kuperjanovi partisanide koosseisus tegi Theodor kaasa nii Paju kui Võnnu lahingu. Temast sai suurtükiväe ohvitser. Ent sõjaväeline karjäär jääb ometi pooleli. Kuressaares oma seljapõrutust ravides kohtab Luts üht Londoni neiut, kes talle värskeima moetantsu fokstroti sammud selgeks õpetab. Lutsu tantsuoskusel on laiemat menu, teisi uuemaid moetantse õpib ta juba Berliinis. Lutsust saab edukas tantsupedagoog. Koos abikaasa Aksellaga osutuvad nad isegi sedavõrd rahakaks, et Pariisi filmindust tundma õppima siirduda.

Naasnuna kodumaale hakkab Luts innukalt siinset filmielu edendama. Mis oleks, kui teeks «Kevade» filmiks? Seda mõtet arendades sünnib Theodori peas siiski Vabadussõja-ainelise «Noorte kotkaste» idee. Theodor pöördub käsikirja saamiseks vanema venna poole. «Aga miks ei kirjuta sa ise?» pole Oskar Luts ettepanekuga päri. «Sa oled, kui ma ei eksi, sõjakooli lõpetanud ja oled lisaks sellele veel üliõpilane. Minu arust peaksid need härrad lugeda ja kirjutada oskama. Ja kui sul käsikiri valmis, siis too ta siia, küll ma parandan, kui tarvis,» võtab kirjanik pakkumise kokku.

Kaamerasilmaga Petserimaast Kihnu ja Ruhnuni

Ajaloo elik juhuse tahtel tähistame me tänavu eestimaise filmitegemise kahe suurkuju, nii Konstantin Märska kui Theodor Lutsu 100. sünniaastapäeva. Märska tegevuse võtab Ivar Kosenkranius kokku sõnadega «entusiasti okkaline rada». Lutsu suhtes on Kosenkranius aga millegipärast hoopis karmim. Küll räägib ta Lutsust kui kinotegelinskist, küll Lutsu jutumärkides kunstnikufantaasiast ja loomingulisest käekirjast. Kuid eks ole tänu Kosenkraniuse tendentslikele hinnangutele Luts nüüd meie jaoks hulga dünaamilisem ja intrigeerivamgi isiksus, saaksime kommenteerida neid 1964. aasta seisukohti. Kummatigi on Kosenkraniuse halvustav toon Lutsust rääkimisel liiast.

Lutsu esiktööd «Noored kotkad» (1927) võib ilmselt pidada sõjaeelse eesti mängufilmi parimaks saavutuseks. Nii pole tegelikult juhus seegi, et «Noori kotkaid» õnnestub müüa Saksamaa ekraanidelegi. Lutsu õppefilm «Gaas! Gaas! Gaas!» (1931) kasutab mitmeid mängufilmilikke lahendusi ning paistab silma keerukate aerovõtete ja õhurünnaku imiteerimise poolest. «Kultuurfilm on saanud Lutsu lavastusel tõeliseks sõjadraamaks, mis meid kütkestab,» kirjutab sel puhul Rasmus Kangro-Pool «Päevalehes». Lavastuslikkuse põimimine dokumentaalfilmi on omane mõnele teiselegi Lutsu filmile (vrd. ka Mark Soosaarega). Nii kavandas ta sünnimaa eri paiku tutvustavasse vaatefilmi «Kas tunned maad...» (1931) ka Aino Kalda novelli «Bernhard Riives» instseneeringu (see osa filmist pole paraku säilinud; samuti pole säilinud Lutsu teine tollane mängufilm «Vahva sõdur Joosep Toots» aastast 1930). Hinnatavad on Lutsu «Kihnu» ja «Ruhnu» (mõlemad 1931). Ja seda puht filmilikustki aspektist, mitte ainult kultuurilooliste tavade jäädvustamise poolest.

Luts oli mitmekülgne filmitegija, ta oli nii lavastaja kui operaator. Võrdluses Märskaga, kes on tähelepanuväärne nüansirikaste detailide leidmisel ning dokumentaalsete portreevisandite kaadrisse püüdmisel, on Lutsu tugevaks küljeks massistseenid ja suurejoonelised bataalkaadrid, ta huvitub sõjalisest nagu hiljem Jüri Müürgi. Luts oli suuresti just üldplaanide meisterlik valdaja - olgu selle tõestuseks kasvõi tema klassikalised kaadrid ristikäigust Petserimaal filmis «Kas tunned maad...».

Apelsinide juurde Brasiiliasse

Lutsult pärineb meie esimene optilise, just filmilindile jäädvustatud heliribaga mängufilm «Päikese lapsed» (1932), kus ühes peaosas näeme Ants Eskolat. Tegemist oli üksiti ühe meie esimese koostööfilmiga, Eesti-Soome ühistööga. Paraku osutus helifilm meile liialt kulukaks ja nii pidigi «Päikese lapsed» pikkadeks aastateks jääma siinmail viimaseks mängufilmiks. Luts asub aga tööle Soome, tegutseb pärast sõda veidi aega Rootsis, jõuab sealt edasi koguni kaugesse Brasiiliasse, kus sureb São Paulos 24. septembril 1980.

Kui 1927. aastal oli Luts filmitegemise võimaluste suhtes Eestimaal optimistlik, loo alguses osutatud artikkel kandis pealkirja «Eesti film on võimalik», siis tegelikkus osutus mõneti karmimaks ning sundis sedavõrd ettevõtlikkugi meest nagu Luts võõrsilt meelepärast filmitööd otsima. Kuid nii kaotasime mitte üksnes mitmekülgse filmimehe, vaid ka ühe meie vähestest filmilavastajatest. Neid nappis meil niigi, just rezhissuur oli tollase eesti filmi nõrgim lüli. Seda enam kulunuks Lutsu professionaalsus meile siin igati marjaks. Eesti filmilugu pidi Lutsu meil tegemata tööde võrra õhemaks jääma.

Chaplinis müüakse aktinäituse teosed ja avatakse lapsfotograafi näitus

Eeloleval nädalavahetusel peetakse Pärnus kunstikeskuses Chaplin kunstiööd. Oksjonil müüakse rahvusvahelise aktinäituse «Mees ja naine» teosed ning avatakse 3,5-aastase fotograafi näitus.

Kunstiööd algavad reedel kell seitse õhtul tšellomuusika kontserdiga. Allar Kaasik esitab Arvo Pärdi, Kuldar Singi ja Artur Kapi teoseid. Samal õhtul esitab Rein Rannap improvisatsioone Eesti teemadel ja linastub Theodor Lutsu mängufilm «Noored kotkad». Pärast südaööd laulavad vennad Johansonid.

Laupäeva hommikul kell kümme algavad mõttetalgud teemadel «Vabakutselise looja saatus Eestis ja intellektuaalse omandi kaitse» ja «Eesti filmiseaduse eelnõu». Mõttetalguid juhib Mark Soosaar, osalema on kutsutud kultuuriminister Jaak Allik.

Rahvusvahelisel kunstioksjonil «Mees ja naine» lähevad müüki Pärnus suvi läbi kestnud rahvusvahelise aktinäituse teosed, oksjonihaamer on Linnar Priimäe käes.

Kell pool üksteist õhtul on esimese Eesti-Soome helifilmi «Päikese lapsed» linastus. Film on valminud aastal 1931. Esineb filmi autori Theodor Lutsu abikaasa Aksella Luts. Pärast südaööd musitseerivad Helmut Anniko ja Taivo Sillar.

Pühapäeval avatakse näitus, kus eksponeeritakse Paul Alliku maale, Soome kunstiühenduse Unite ja 3,5-aastase Prantsuse fotograafi Meliss Chalvini teoseid. Kell kümme õhtul näidatakse Theodor Lutsu dokumentaalfilme, mälestusi räägib Aksella Luts. Pärast seda kõlab Mozarti «Väike öömuusika».

Kõigil õhtutel demonstreerivad Ungari keraamik Urmas Bereczki ja Eesti kunstnikud Ingrid ja Andres Allik rakukeraamika sündi. Rakukeraamika on jaapani teetseremoonia jaoks ühekordsete savinõude põletamise rituaal. Chaplini suurel välisseinal näidatakse Pariisi telekultuurikanali Arte programmi.

Kolmel südaööl korraldab Pärnu ärimees Elmar Lepp ilutulestiku."

Theodor Lutsu pärast Paunvere koolipingis

Jaak Lõhmus, Eesti Ekspress, nr 37, 1996

17.augustil tähistati Palamusel filmioperaatori, -rezhissööri ja -produtsendi Theodor Lutsu (14. august 1896 – 24. september 1980) 100. sünniaastapäeva.

Üritus toimus mitmes jaos: kõigepealt tõmmati Palamuse apteegi seinal nukra venna Oskari bareljeefi kõrval vakstu pealt ära tagasihoidlikult mälestustahvlilt, mis jääb parema tähise puudumiseni märkima selle maja seost eesti varajase kinematograafia mehega number üks. Kõned selle tseremoonia juures olid kõlavad, kohal oli ja rääkis mitu ametlikku isikut, vallapealik ja maavanem, riigikogulane ning valitsuse liige. Soome varajase kino spetsialist, filmiarhivaar ja dokumentalist Lauri Tykkyläinen nimetas sünnipäevalist – seoses tema keeletalendi, riskijulguse ning tehnilise koolitatusega – lausa uue Euroopa heeroldiks või teerajajaks. Võibolla on see natuke kramplikult moodne seisukohavõtt.

Peo teises osas (kolmas oli filmiprogramm ja neljas väikene sünnipäevapidu) vestles Mark Soosaar Theodor Lutsu abikaasa Aksella Lutsuga, kes oli kümnendat päeva Brasiiliast tagasi kodumaal ja elus esimest korda Palamusel. Proua Lutsu sümpaatne isik ning terane vaim – olles audiovisuaalse meedia alal töötanud 1926. aastast alates, nägi AL momentselt läbi ja pareeris vaimukalt mitu Mark Soosaare krutskiga küsimust – muutis tema esimese, kuigi tagasihoidliku kohtumise kodumaise avalikkusega selle päeva meeldivaimaks tunniks.

Intervjuu Aksella Lutsuga vormistas Mark Soosaar käigu pealt Paunvere koolitunniks, kuulajad istusidki vanades koolipinkides. Endale pakkus Soosaar selles kiires etenduses (võibolla) kellamehe osa, proua Lutsule (nagu) köstri ametit. AL andis juhile vabad käed: tema käitub vastavalt sellele, mis roll antakse. Järgnevalt osutas Soosaar sellele, millest (täna veel) ei räägita: kui Theodor Lutsu unustusesoleku teadaolev põhjus on olnud filmitud ja lavastatud vabadussõjamäng “Noored kotkad” (1927) ning paar Soomes tehtud Nõukogude Vene-vastast mängufilmi 1940ndatest, siis palju tõsisemaks põhjuseks, miks temast vaikiti, võis olla Lutsu tihe koostöö Soome ja teiste riikide poliitiliste ning muude ringkondadega selle nimel, et niihästi Soome, Eesti kui ka teised Euroopa maad saaksid uuesti vabaks NL ülemvõimu alt. Neist asjust oleks samuti varsti aeg pikemalt rääkida.

Mark Soosaare küsimusele, kuidas nad Theodoriga tuttavaks said, vastas Aksella, et see on saladus. Ja jätkas: “Aga me käisime ühes sellepärast, et meil olid ühised huvid. Me töötasime samal alal ja mina olin alati oma mehega kaasas./—/Mina olen alati filmiga töötanud, aga muidugi tema valgus oli nii tugev, et mina jäin täitsa varju. See ei olegi lõpuks tähtis, sest tähtis on üks looming ja mitte see, kes seal veel kaasa aitasid.”

Oma esimese filmitöö kohta jutustas AL: “Kui sai tehtud “Noored kotkad”, siis oli ju see ka õieti esimene kord, kui ma astusin käsikirjas vahele. Kui käsikiri oli enamvähem valmis, siis ma leidsin, et minul ei ole seal osa. Mina ei ole veel 20 aastat vana, ja mina ei ole filmis! Mees ütles siis, et kui sa tahad endale osa, siis kirjuta... Ma olin tagasihoidlik, kirjutasin endale tõesti väikese osa.”

“Noored kotkad” tehti pangalaenu peale, mida Theodor maksis veel mitu aastat pärast sedagi, kui ta oli Soomes paljude filmide juures operaatorina töötanud. AL:”Aga ma pean rõõmuga ütlema, et ta maksis kõik ära, ta ei jäänud võlgnikuks.”

Eestis tehtud TL filmide temaatika võttis AL kokku nõnda: ”Tema tahtis alati olla isamaaline, kõik filmid olid isamaalisel teemal.”

Theodor Luts, kes oli õppinud Petrogradi kommertskoolis, sõjakoolis ning võttis osa Vabadussõjast Kuperjanovi pataljoni koosseisus, teenis pärast sõda esiotsa elatist tantsuõpetajana. Pärast seda, kui abikaasad olid käinud koos Pariisis, kus Theodor õppis vene emigrantide filmiateljeedes ning Aksella tantsukoolis, jätkati Tartus nii: Theodor tegi põhiliselt filmi ja Aksella õpetas põhiliselt tantsu. AL: ”Suvel tegime filmi ja talvel andsime tantsutunde. Mõnikord, kui Theodoril aega oli, aitas ta ka kaasa. Theodor meeldis inimestele. Aga tantsust ta suurt ei hoolinud, tema libises kõrvale, mina kasutasin tema nime – naistel ei olnud seekord veel nii suuri õigusi.”

“Iga film tuli muidugi väga suurte raskustega, aga kui häälefilm tuli, siis oli seda eriti raske teha, sest seda ei olnud võimalik müüa. Siis ta sai Soomes tuttavaks Erkki Karuga, ja nad leppisid kokku, et meie teeme Eestis pildi ja nemad teevad Soomes hääle.” Eesti-Soome ühisfilm “Päikese lapsed” (1932) jäi TL viimaseks tööks Eestis, kuigi veel 1930. aastate lõpul avaldas ta lootust Eestis helifilmi tegema hakata. 1938 siirdus Aksella mehele Helsingisse järele, kavatsedes ülikoolis õppima hakata. AL:”Aga see ei lähe nii, nagu inimene mõtleb. Ma kirjutasin ühe filmikäsikirja ja müüsin selle ära. Et ma selle juhuslikult ära müüsin, siis oli mu hing kah müüdud, ja nii saigi minust Soomes filmikäsikirjade kirjutaja; ma ei kirjutanud mitte oma nime all.”

Aksella Lutsu tund Paunvere klassitoas kestis 40 minutit. Põgusalt sai kõneldud Lutsude rännakutest läbi Rootsi Brasiiliasse ja Theodori filmist “Taeva väravad”, mida Aksella pidas “võibolla tähtsuse poolest tema kõige paremaks tööks”. Lõpetuseks esitatud küsimusele, kas ta ei tahaks hakata mälestusi kirjutama, vastas Aksella Luts, et võiks ju proovida küll, sest “kui tuleb halvasti välja, kisun katki”. Aga enne, kui proua Lutsu mälestused raamatukaante vahele jõuavad, saame auväärsest eesti kinematografistist – filmidiivast, stsenaristist, grimeerijast, monteerijast ja produtsendist Aksella Lutsust – küllap mitme kohaliku telekanali vahendusel kuulda.