Soome Instituudi Tartu osakonnas (Vanemuise 19) 02.06.-17.06.2005

Lady Ostabeck'i

fotonäitus Karjala rahvarõivastest

Näituse on koostanud legendaarne fotograaf Lady Ostapeck, kes on ameerikasoomlanna ja kelle huvi Karjala rahvarõivaste vastu tuleneb oma isapoolse suguvõsa Karjala juurtest.

Näitus on instituudi eelüritus 2005. a. suvel toimuvale Eesti-Soome tantsupeole ja ühtlasi soov juhtida tähelepanu suvisele suursündmusele. Näituse avamisel räägib Soome rahvarõivastest, nende piirkondlikust jagunemisest ja eripärast folklorist Juha-Matti Aronen, kes kuulub tantsupeo soomepoolsesse kunstilisse toimkonda.

Näituse on vahendanud meile Soomest Karjalan Liitto ja seda saab vaadata kuni 17. juunini tööpäevadel kell 10-16, kolmapäeviti kell 10-18.

Avamisel pakuti kodus valmistatud sima (pärmiga kääritatud magusat sidrunikalja).

Lady Ostapeck on sündinud New Yorgis 1918. Tema vanemad olid soomlased, ema suguvõsa oli pärit Kesk-Soomest ja isa Karjalast. Kui tütar oli viienädalane, ema suri ja lapse eest hakkas hoolitsema kasuema Betty Jansson, kes oli samuti Soome juurtega. Kasuema õpetas tüdrukule soome keelt, laulis soomekeelseid laule ja rääkis Soomest nii palju head, et fotograafi enda arvates sai temast suurem soomlane kui soomlased ise.

Lady Ostapeck sai soome keele enne selgeks kui inglise keele. Kasuema olla laulnud nii palju, et Lady Ostapeck tüdines lapsena neist lõpututest soomekeelsetest lauludest. Hiljem õppis ta olema uhke oma Soome juurte üle ja samuti lapsepõlves kuuldud laulude üle.

Lady Ostapeck on tuttav mitmetele Soome fotograafidele ja ala harrastajatele. Ta on külastanud Soomet regulaarselt alates 1970ndatest, käinud seal loenguid pidamas ja sugulastel külas.

Lady Ostapeckist ei pidanud saama fotograaf. Ta õppis rätsepaks, kuid hiljem hakkas hoopis tegelema maalimisega. Majanduslike raskuste tõttu sattus ta tööle fotode retušeerijana ja jäi selle ameti peale paljudeks aastateks. Fotograafeerimise avastas ta enda jaoks alles hiljem.

Lady Ostapeck on selgelt vanamoodne fotograaf. Tema lemmikvaldkond on portreefotode tegemine. Portreefotod tuleb teha südamega ja lõpptulemust tohib ja peabki tema arvates retušeerima. Kortsukeste ja vaokeste nägemine foto peal ei ole oluline, küll aga on tähtis, et pildistatava hing paistab foto pealt välja. Lady Ostapeck palub inimesi enda juurde koju, loob seal vaba õhkkonna, ajab nendega juttu ja palub mõelda kellegi peale, kes on neile kallis. Simsalabim ja fotole saabki jäädvustatud kaunis inimene.

Ostapecki arvates tänased fotograafid innustuvad liiga uuest tehnikast, läätsedest jne ja neile on tähtis, kui terava foto nende abil teha saab. Ostapecki meelest teravus ei ole fotode puhul oluline. Foto peal valetamine pole patt, kui see tuleb südamest.

Värvifotod, digikaamerad, automaatsed fokuseerimised mõistab Lady Ostapeck hukka. Tema on truuks jäänud fotoaparaadile, mille ta kunagi päästis ühest New Yorgi komisjonipoest. See on 1901. a. kastkaamera Korona View, mille säriaeg kestab paarkümmend sekundit.

Selle aparaadiga on tehtud ka antud näituse fotod. Need fotod on pildistatud 90ndatel Karjalas. Kõik fotod on toonitud pruuniks, et näitus jätaks mõnusalt vanaaegse mulje. Et rõhutada soomelikku, eriti aga Karjala hõngu, on Lady Ostapeck otsinud iga foto juurde sobiva lõigu Kalevalast ja Kanteletarist.