JANIKA KRONBERG

Kus? Vaata "Rändnäitused"

"Ihaldatud oma saar ärkab kirjanduslikust motiivist ellu ja kehastub reaalsuses 2000. aasta ühe septembrinädala jooksul Ahvenamaal, Kökaril. Saar, mille pindala on 57 ruutkilomeetrit ja kus elab umbes 300 inimest, meenutab õhust vaadates või maakaardil kikilipsu või liblikat, mille tiibu on venitatud, kortsutatud ja rebitud. Puugihammustusteni kogetud Kökaril retklemisel märkan hiljem, et tegemist on justkui nelja üksteisest kanalitega eraldatud ja sildadega ühendatud saarega. Ümbruses räbaldub meres veel lugematu hulk metsatuid saarekesi ja laide.

Piki saare läänerannikut langevad mustad kaljud järsult merre, mujal on kallas laugem. Kaljusel pinnal juurdunud kibuvitsavõsa, kanarbik, kadakad ja pihlakad, kogu saare askeetlikkus panevad mõtlema sellele, kui vähesest piisab eluks. Või ka vastupidi – kui vähesest piisab, et elu lakkaks. Kaljulõhedesse tuule toodud mullas juurdunud kadakad paisutavad pragusid suuremaks, praost küünituva põlvepikkuse pihlaka otsas on marjakobar. Aga sealsamas on taimed kasvanud üle jõu ja närbunud toitu ja vett saamata. Laugjamate kaljude nõgudesse kogunenud vihmaveeloikudes peegeldub taevas Läänemere kohal.

Usutavasti Kökari inimesed ei haavu, et saart ka pean. Nad ei saa seda nagunii teada. Olen sealt kaasa võtnud mõned kivid ja 'seebikarbi' läbi jäädvustatud mälestused – pildid kividest, kaljudest ja merest. Ja taevast mere ja laidude ja Kökari kohal, mis tegelikult on üks ja seesama nii seal kui siin."