Kaduvad ajastud
Maastik lauda ja õunapuuga. Suvi 2005.
Kõigest, mis oli enne, on ikka veel midagi järel, ent kõik läheb vääramatu jõuga edasi. Juba oma esimeste käikude ajal Eestisse nägin ja mõistsin, et sellel maal ja selles ühiskonnas eksisteerib korraga rohkem kui üks ajastu, üks mõte, üks meel, üks suund. Otsisin kaameraga märke ajastuist, mis on minemas, ent pole veel läinud. On võimatu öelda, kus algab üks aeg ja lõppeb teine. Kõik on siin. Maailmad, mida enam ei ole, aga mis siiski on.
Vana talukoha kunagine uhke häärber, mille verandaukse klaasidki on pudenenud. Teeäärne vesiveski, millest on järele jäänud vaid taeva poole kõrguv otsasein. Põuasel suvepäeval etteheitvalt vaikiv mahajäetud bensiinijaam. Suurte ühismajandite laudad, mille teine ots kaob lõpmatusse nagu suvine pilveviirg. Eestiaegse aida taha lükatud, jonnakalt oma olemasolu õigustav vana Moskvitsh - omal ajal nii uhke ja kirgi tekitanud. Maakividest laut, mille uksest hommikuti vanaema lambakari robinal välja jooksis. Ei vanaema ega lambaid ole enam ammu.
Kes räägiks neid lugusid, millest vaikus pakitseb?
Näituse viimaseks pildiks valisin talvise Eesti külamaastiku. Mobiilimastiga. Eestimaa oma mitmepalgelisuses, jäärapäisuses ja suures südamesoojuses on mulle armas.
Tero Leponiemi
Tampere
www.leponiemi.org
Näitust on toetanud Alfred Kordelini fond ja Soome Instituut.
Tehnilised andmed:
12 mustvalget fotot, ilma paspartuuta, ilma klaasita, 15 x 30 cm
{varaukset}
{varaukset}
{varaukset}
{varaukset}